Kas loodus rahustab aju ja ravib keha?

Enamasti ei ole meie aju arenenud linnakeskkonnas. Ometi elab mõne aastakümne jooksul peaaegu 70 protsenti maailma elanikkonnast linnades. Vaatamata jõukusele, mida me seostame linnadega, on linnastumine suur terviseprobleem. Kiire elutempo linnas tekitab stressi. Me näeme tagajärgi nende inimeste ajule ja käitumisele, kes on linnas üles kasvanud või elavad linnas.

Positiivne on see, et linnaelanikud on keskmiselt jõukamad ning neil on paremad tervishoiu-, toitumis- ja sanitaarteenused. Teisest küljest on nad haavatavamad krooniliste haiguste suhtes ning seisavad silmitsi stressirohkema ja nõudlikuma sotsiaalse keskkonnaga ning suurema ebavõrdsusega. Tegelikult kannatavad linnaelanikud 21% suurema tõenäosusega ärevushäirete all. Meeleoluhäirete puhul tõuseb see risk 39 protsendini.

Nature'is avaldatud uurimus seostab linnakeskkonnas elamist sotsiaalse stressi suhtes tundlikkusega. MRI-uuringud näitavad, et suurem kokkupuude linnakeskkonnaga võib põhjustada aktiivsuse suurenemist väikeaju amügdalas, mis on aju osa, mis on seotud selliste emotsioonide nagu hirm ja stressiga seotud hormoonide tootmisega. Uuringu kohaselt mängib väikeaju amügdala "olulist rolli ärevushäirete, depressiooni ja muude linnades sagedamini esinevate käitumisviiside, sealhulgas vägivalla puhul".

Uurijad leidsid ka, et inimestel, kes elasid oma elu esimesed 15 aastat linnapiirkondades, oli suurenenud aktiivsus aju piirkonnas, mis aitab reguleerida väikeaju amügdalat. Seega, kui olete linnas üles kasvanud, võite olla stressi suhtes haavatavam kui inimesed, kes on sinna hiljem kolinud.

Autor ja professor David Gessner ütleb, et me muutume "kõrge pingega" loomadeks. Meie ajus käivitub iga 30 sekundi järel justkui äratuskell, mis õõnestab meie keskendumisvõimet pikema aja jooksul. Linnaeluga kaasneb pidev vajadus filtreerida teavet, vältida kõrvalekaldeid ja teha otsuseid. Me anname oma ajule vähe aega taastumiseks.

Kuidas me saame tempot aeglustada? Tundub, et lahendus peitub looduses. Kognitiivne psühholoog David Strayer oletab, et "looduses viibimine võimaldab meie aju juhtimiskeskusel, prefrontaalsel ajukoorel, aeglustuda ja puhata nagu ülekoormatud lihased".

Uuringud on näidanud, et isegi lühiajaline suhtlemine loodusega võib aju rahustada. Gregory Bratman Stanfordi ülikoolist viis läbi eksperimendi, milles osalejad tegid 50-minutilise jalutuskäigu loodus- või linnakeskkonnas. Looduses jalutuskäigu teinud inimestel vähenesid ärevus, närvilisus ja negatiivsed emotsioonid, samuti suurenes nende mäluvõime. Bratmani töörühm leidis, et looduses jalutamine aitas vähendada mäletamist, mis on ebatervislik, kuid tavaline harjumus negatiivsete kogemuste põhjuste ja tagajärgede ümber mõtestamine. Nende uuring näitas ka, et närviaktiivsus ajupiirkonnas, mida seostatakse vaimuhaiguste riskiga, vähenes osalejatel, kes kõndisid looduses, võrreldes nendega, kes kõndisid linnapiirkondades.

Korea teadlased uurisid erinevusi vabatahtlike aju aktiivsuses, kes vaatasid ainult linnamaastikke ja neid, kes vaatasid ainult looduslikke maastikke. MRI-skaneeringud neil, kellele esitati linnapilte, näitasid verevoolu suurenemist väikeaju amügdala piirkonnas. Seevastu need, kes puutusid kokku looduslike maastikuvaadetega, näitasid suuremat aktiivsust ajupiirkondades, mis on seotud empaatia ja altruismiga.

Jaapani teadlased on leidnud, et inimesed, kes tegelevad shinrin-yoku ehk "metsavanniga", hingavad sisse "kasulikke baktereid, taimede eeterlikke õlisid ja negatiivselt laetud ioone", mis suheldes soolebakteritega tugevdavad organismi immuunsüsteemi ning parandavad vaimset ja füüsilist tervist.

Regulaarne looduses viibimine ei ole vaimse tervise jaoks imerohi, kuid see on oluline osa psühholoogilisest tervisest ja vastupidavusest. Loodus aitab meil eluraskustega toime tulla ja taastuda. Isegi linnaelanikud saavad hõlpsasti loodust imeda - kohalikus aias, pargis või rajal -, et anda oma ülekoormatud ajule puhkust.